Üks vana lugu loodusharidusest ja internetist

On esimese mai õhtu 2007 aastal Tallinnas. Kuulan Robert Johnsoni plaati. Teen oma uude blogisse esimest sissekannet. Tahes tahtmatult mõtlen siinsetele sündmustele. Erinevalt Eestist leiab Põhja-Korea ametlikult uudistesaidilt http://www.kcna.co.jp/index-e.htm ainult positiivseid sõnumeid. Muideks Robert Johnsoni aegses Ameerikas oli integratsiooniga kõik korras. Mister Colt oli probleemid üheseltmõistetavaks teinud. Eks näis kas meil aastakümnete jooksul ka asi laheneb. Niipalju päevapoliitikast.

Eestis saadi suure asjaga hakkama. Terve hulga juriidiliste ja füüsiliste isikute töö tulemusena saab jälgida on-lines must-toonekure Tooni pesa, parim viis Looduskalendrist. Päevik ja tutvustused on kolmes keeles - Eesti, Vene ja Inglise. Kuigi pilt hakib jne on see suur asi. Must toonekurg on üks ohustatumaid liike üldse. Huvi pidi asja vastu ka suur olema, oma 12000 vaatajat päevas. Analoogseid asju netis tegelt palju http://www.newyorkwild.org/webcams/webcams.htm ja http://www.peregrine-foundation.ca/Web_Cams/Etobicoke/index.htm. Googlest otsinguga nest webcam saab hulga vasteid. Nii et mõte pole uus. Kuigi pildi ja heli kvaliteet pole miskit erilist (Eesti teadagi vaene riik), on kolmekeelne päevik jms lisaväärtus, mis meie tegijad esirinda seab. Sellele võrdset nagu esmapilgul 20 minuti jooksul netist ei leidnudki. Kahju, et selline tore ettevõtmine päevapoliitika varju jääb.

20. aprilli Õpetajate Lehes ilmus artikkel Google Earth – väljakutse kooligeograafiale http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/20.04.07/aine/8.shtml. Lisaksin oma geograafist õelt saadud kolm linki http://maps.google.com/maps?f=q&hl=en&q=15.298683+19.429651&layer=&ie=UTF8&z=23&ll=15.298684,19.429651&spn=0.001291,0.002698&t=k&om=1&iwloc=addr,

http://en.geo-trotter.com/ ja http://blog.outer-court.com/archive/2007-03-07-n12.html. Mis on kooligeograafia ja pärisgeograafia vahe. Google Earth on üks paljudest maailma globaliseerumise ja kommunikatsiooni hüppelise arengu tulemustest. Google esitab väljakutse mitte ainult kooligeograafiale vaid ka vast kogu maailmale muuhulgas ka Google Earth projektiga ja Eesti kooligeograafiale. Aga väljakutse esitajaid on teisigi.

Sinasõprus raamatuga

Sinasõprus tammega
Pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist terveks aastaks (kellel kannatust, sellel kauemakski).
Viktor Masing
Joonistanud Sirje Eelma
Kirjastus „Valgus” 1984

Mõtlesin kuidas seda raamatut kirjeldada. Vast ainult soovitusega raamat kätte võtta. On see selline tervik, mis oli omal ajal paljudele lastele teejuhiks looduse mõistmisele. Senikaua, kui Eesti loodusraamatute kirjastajad eelistavad lihtsamat teed ja kirjastada välismaa autoreid pole sellest raamatust tänapäeva tasemel kordustrükki oodata. Raamat on heaks abimeheks nii kooliõpetajale kui ka lapsevanemale. Kokkusurutult õhukesse raamatusse on terviklik lähenemine tamme ja seda ümbritseva ökosüsteemi näitel omamoodi suhtumine loodusõpetusse koos lastele kohaste tekstide ning praktiliste harjutustega looduse jälgimiseks - mõistmiseks. Kui unustada nõukogudeaegne trükikvaliteet jäävad meil kirjastatud välismaised raamatud kahvatuks varjuks.
Raamatus on tekst, joonistused ja lihtsad tööskeemid põimitud metoodiliselt lapsele mõistetavaks ning praktiliselt kasutatavaks materialiks. Nagu raamatu moto ütleb: „Pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist terveks aastaks (kellel kannatust, sellel kauemakski)”.
Kui Juhani mulle helistas ettepanekuga mõnest raamatust kirjutada, siis nõustusin ainult selle raamatu pärast. On 21. sajand. Raamatu lugemine on rohkem luksus, kui eluline vajadus.
Olen abiks olnud loodushariduse edendamisele Käsmu Meremuuseumis Aarne Vaigu eestvõttel. Seoses plaaniga välja anda Käsmu teemaline töövihik koolilastele lappasin läbi hulga nii kaasaegseid kui ka vanemaid õppemateriale. Kaasaegsed trükised on reeglina selgete värvidega, hea trükikvaliteediga aga aga minu arvates veidike pealiskaudsed. Sain Viktor Maasingu raamatu auhinnaks kooli ajal loodusteemaliste referaatide konkursil. Palju kordi on see raamat teiste hulgast mulle olulistel hetkedel pihku juhtunud. Võibolla on asi raamatu mõõtudes. Ei mahu ta hästi ühelegi raamaturiiulile.

Üleilmastumine – sõna mis tekitab küsimusi

Kuulsin ühe sõbra käest ilusa loo. Käis tal külas üks tuntud eestlasest salaühingute tundja. Rääkis vahutava sui maailma vallutavast salaühingust. Nime olen unustanud. Teadis ta sedagi, et paljud, kaasa arvatud USA president ja ka meie president kasutavad vahel salamärki, kus käsi rusikas aga nimetisõrm ja väike sõrm välja sirutatud. Seda tuntakse rahvusvaheliselt Corna nime all. Indrek Treufeld Eesti Ekspressis näiteks tõlkinud Corna „sarvedeks”. Wikipeedia pakub sellele märgile aga hoopis rohkem tähendusi http://en.wikipedia.org/wiki/Corna#As_a_sign_of_Infidelity. Mulle meenusid „eriti salajased” staadionikontserdid, kus kümned tuhanded heavy-mehed näppu viskasid…

Istusin esmaspäeval mõne tuttavaga Rahvusraamatukogu kohvikus. Teemaks oli vahepeal ka internet ja kultuur. Tundsin end puudutatuna. Olen tegelnud nii mõnegi arvuti ja internetiga seotud projektiga. Teenin sellega oma igapäevast leiba. Miks mina käsitöölisena olen vähemväärtuslik kui möödunud sajandi puussepp või pillimees. Kas vaba kommunikatsioon rikub mu rahvuslikku identiteeti. http://en.wikipedia.org/wiki/Communication oleks ju igaühele heaks lugemisvaraks. Kust tuleb muidu inteligentsetel inimestel arusaam – üleilmastumine – see on rahvusliku identiteedi vastand. Kommunikatsioon oma erinevates vormides on läbi ajaloo maailma muutnud. Kui võeti kasutusele ühepuulootsik, muutus inimese suhtlusringkond oluliselt laiemaks, ratta leiutamine, kirja kasutusele võtt, raudtee jne. Selliseid teetähiseid on ajaloos palju. Sõltuvalt vaatenurgast ja lähenemisest. On planeet Maa aasta. Tänapäeva maailm on jõudnud 21. sajandisse. Oman eestlastest tuttavaid vast üle maakera. Kas nad on vähem eestlased, kuna elavad välismaal? Kas mina olen eestlane – teatris ei käi, Eesti muusikat ei kuula, meediast heidan pilgu ainult netiväljaannete pealkirjadele kasutades RSS-i. Aga elan Eestis ja räägin Eesti keelt.

Arvutid ja internet on teinud võimalikuks õppida – õppida ka kaugete maade kogemusest. Enam ei ole ainuvõimalik viis selleks, et end värskete kogemustega kursis hoida, sõita maailma metropolidesse raamatuid ostma ja filme vaatama, konverentsidele jne. Saab vähema rahaga hakkama – väheneb sõltuvus rahast ning suureneb võimalus tegelda sellega, mis meeldib ja mida õigeks pead.

Leidsin http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=71 sõnaraamatust sõnale globaliseerumine ilusa vaste – üleilmastumine. Algatuseks soovitan lugeda Pertti Anttoneni artiklit „Mis on globaliseerumine?” ajakirjast Norveg 1/1999 eesti keelde tõlgitult http://www.folklore.ee/seminar/ilmastum.html ja Eerik Hanni artiklit „Muskaatpähkli varjus” ajakirjast Luup Nr. 3 (142), märts 2002 http://luup.postimees.ee/luup/02/03/elu1.shtm. Samuti soovitan tutvuda http://en.wikipedia.org/wiki/Globalization, http://www.globalisationguide.org/, http://www.indymedia.org.uk/en/topics/globalisation/ ja http://www.globalisationinstitute.org/. Loomulikult selle teema käsitlusi leiab internetist miljoneid. Üks tuttav väidab hoopis, et internet pole usaldusväärne. Ei tea. Mul jälle paber ei tekita usaldust. Teine ajend kirjutada oli Aarne Rubeni artikkel Eesti tuhandeaastaseks riigiks http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=15369979.