05 juuli 2009

Saksa šlaagrite laulupidu või hoopis...

Eesti rahvas Laulupeol. Foto Toomas Tuul.


Juba jupp aega pole miski mu uudiskünnist ületanud. Nüüd on see läbi. Kaks päeva olin sunnitud kuulama saksa šlaagrite töötlusi vene vanglakultuuri kastmes. Laulupidu on õnneks läbi. Emal, nagu igal teisel eestlasel, üürgas telekas kõik see aeg. Kuulan siin omaette Tom Waitsi 2000. aasta Seattli kontserti ja mõtisklen Eestimaa ja kultuuri omavaheliste seoste üle.

Kindlasti on laulupeo traditsioon eestlastele tähtis. Üks hea sõber meenutas aegu, kus samade meeste juhtimisel samadele viisidele laulsid kümned tuhanded eestlased laule Leninist ja Stalinist.

http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Goebbels

Joseph Goebbels oli (kes ei tea) Hitleri Saksamaa propagandaminister. Laulupeo ülekanded järgisid tema poolt meediasse toodud põhimõtteid. Kuigi Tartu Ülikoolis õpetatakse ka McQuaili massikommunikatsiooni teooriat (minugi raamaturiiulil on eestikeelne tõlge olemas), siis ETV sse selline lääne rämps pole veel jõudnud. Ma ei hakka siin tegema detailset süvaanalüüsi - see võtaks ära usu toredatesse inimestesse, kes meid valgustada püüavad.

Olen alati püüdnud mõista, mida üks massipsühoosi langenud inimene mõelda võib. Olen ise paar korda psühhoosiga hullaris istunud ja kujutan seda ette mida see tähendada võib. Põhimõtteliselt pole vahet laulupeo rongkäigul tänapäeval ja omaaegsetel mairongkäikudel. Lääne inimesi paneb alati imestama kuidas me (Eesti rahvas) suudab nii ühtehoidev olla. See tuleb vast nõukaaegsest minevikust. Ise mõtlevatest indiviididest koosnev vabadust armastavad inimesed, kes moodustavad tänapäevases mõistes terve rahva, ei allu nii kergesti manipuleerimistele. Kui keegi küsiks lauluväljakul olnud inimestelt - mida nad sel ajal mõtlesid.

Ju oli see üks järjekordne Eesti rahva ärkamine. Pole ju paha. Mina ärkan pea iga hommik, välja arvatud need hommikud kui öö läbi tööd tehtud.